Ussimaarjapäev - 8. september
Väike maarjapäev ehk
ussimaarjapäev ehk ussi magamise päev (setud tähistavad hoopis 14. septembrit
ehk viissenjapäeva kui usside magama minemise päeva) on selle 19. sajandil
vähetuntud ja 20. sajandiks unustatud päeva paralleelnimetused.
Eestis teatakse püha
alates 16. sajandist. Üldine on olnud metsaminekukeeld põhjendusega, et mets
tahab puhata ja ussid rahulikult urgu minna. Sel päeval kaotavad nõelussid
maaga kokku puutudes oma mürgi ja nende salvamine pole enam ohtlik.
Kui enamik koristus- ja
külvitöid (rukkikülv, viljakoristus) pidi olema lõpetatud, siis mõnel pool
usuti, et kesa sümboolselt kündmine hävitab kahjurid ja rukkiussid.
Ussimaarjapäeva peeti
õunte valmimise päevaks.
Keelud
Üldiselt oli töötegemine
ja metsaminek keelatud, kuid lubatud oli minna marjule. Mõnevõrra oli levinud
õmblemis- ja ketramiskeeld, et uss ei nõelaks.
Neitsi Maarja sündimispäev
Varaseim teade päeva
tähistamisest pärineb 6. sajandist, algusega Süürias või Palestiinas, kus
apokrüüfide mõjul kujunes välja jumalaema kultus. Katoliku kirik adapteeris 7.
sajandil Maarja austamise tava idakirikust. Kuna Maarja sündimine on tuntud
üksnes apokrüüfide kaudu, siis tunnustati püha aeglaselt, ehkki näiteks Kreeta
püha Andreas pühitses 9. sajandil päeva mitmete jutlustega, et põhjendada 8.
septembrit Maarja sünnipäevana. Veel 9. sajandil polnud jumalaemakultus laialt
levinud.
Prantsusmaal on püha
seostatud ilmutusega – püha Maurilius kuulis Angeris jumalaema sündi
tähistavate inglite laulu.
Jumalaema sündimist
tähistavad erinevad kirikud erineval ajal. Näiteks tähistab idakirik püha 12.
septembril, kopti kirik aga 1. mail, selle katoliiklik haru omakorda 10.
septembril.